Vastlapäev

Veebruaris, mõnikord ka märtsi algul, on vastlapäev. Praegu on see meile tuntud kui liulaskmise päev. Kas tahate kuulda, kuidas vanasti vastlaid peeti?

Vanaema jutustus

“Olen täna varavalgest üleval. Näe, taigen on juba kerkinud! Tuleb hakata kukleid küpsetama. Vastlapäeva hommikul pidigi perenaine väga vara üleval olema. See näitas, et oled aasta otsa virk ja usin.

Silmi tuli sel päeval koguni üheksa korda pesta. Vanarahva tarkus ütles, et siis ei tule suvel sääsed tülitama. Ka juukseid tuli mitu korda kammida. Siis kasvasid suvel ilusad linad. Mitte voodilinad ega laudlinad, vaid ikka siniste õitega põllutaimed. Linast kedratakse niiti, millest kootakse linast kangast.

Lina ongi vastlapäeva peategelane. Taimede kasvu ennustati kelgumäel. Kellel tuli pikem liug, sellel kasvasid ka linataimed pikemaks. Lapsed läksid juba varavalges kelkudega liugu laskma. Sel päeval kelgutasid ka täiskasvanud.

Vastlapäeval seisis toit kogu päeva laual. Arvati, et nii jätkub seda terveks aastaks. Peamine vastlapäeva roog oli hernesupp. Teine tähtsam toit oli keedetud seajalad. Kontidest sai teha vastlavurri.

Vurriluusse tuli puurida kaks auku. Sealt aeti nöör läbi. Nüüd läks vurrikeerutamiseks! Nalja ja lõbu kui palju! Vastlavurri peeti ka õnnetoojaks.

Vastlakombeid oli veel väga mitmesuguseid. Ega minagi neid kõiki mäleta. Nüüd on aeg hakata kukleid ahju panema. Enne aga äratan lapsed üles ja saadan liumäele.”

Vanaema ilmatarkusi

On vastlapäeval sula, tuleb lühike kevad.

Kui vastlapäeval on külm, tuleb külm kevad.

Kui vastlapäeval tuiskab, saab palju vilja.

Pikad jääpurikad ennustavad pikka lina.

Vastlapäeva tuul ennustab rohket marjasaaki.